“Puhastus” peatükid 25-28

Tere lugeja! 

Liigume edasi uute peatükkideni. Seekord kirjutan neljast peatükist, et saaksin järgmist blogipostitust alustada kolmanda osaga. Eelnevad peatükid on pannud mind kahtlema selles, kas ma sallin Aliidet tegelasena, aga ma loodan, et asjaolud muutuvad paremaks. Ilmselt mitte just selles osas, kuid äkki järgmistes, kus oleme jällegi Zara ja Aliidega. Kuid jätkan praegu 25. peatükiga. 

1949, Lääne-Eesti

XXV - Hans ei löö Aliidet, kuigi võiks. Aliide oli mitu ööd olnud magamata, ta läks Hansu juurde. Hans oli nutnud, ta ütles, et ta peab neile järele minema, kuid Aliide peatas ta. Hans ei saanud aru, miks ta peaks peidukohta vahetama. 

XXVI - Aliide jätab alles tüki Ingli pulmavaipa. Martin ja Aliide kolisid majja sisse. Aliide oli õnnelik, et ta oli päästnud Hansu. Aliide isegi lootis, et Martin vahepeal ära läheks, et ta saaks Hansuga koos istuda. Ingel oli hoolega enda asjad pakkinud, ei olnud tunnet nagu majast oleks ähmis lahkutud. 

Aliide leidis Ingli tehtud pulmavaiba, ta rebis selle lahti, hoidis vaid ühe tüki alles suitsutamiseks. Martin läks tööle. Hans ütles, et majas haiseb tibla järele. Hans tahtis saada Ingli patja ja tassi. Hans tahab metsa minna. Hans läks tagasi lakakonkusse. Aliide mõtles, et Hans andis tema elus asjadele mõtte. 

Martin küsis, kas Aliide sooviks Tallinnasse kolida, Aliide oleks tahtnud kui Hansu poleks. 

1950, Lääne-Eesti

XXVII - Isegi kinopoisi tüdrukul on tulevik. Külas hakati filme näitama. Mõned poisid unistasid kunagi kinopoisiks saamisest. 

Aliide hakkas töötama pearaamatupidajana. Kinopoisid viisid ta koju, palavuses hakkas Aliidel pea ringi käima. Aliide läks kodus lauta lüpsima. Tal oli mõttes ainult mees, kes ütles talle, et tema ongi see uus pearaamatupidaja. See oli see sama mees, kes tõi Linda vallamajas kontorisse ja Aliide muretses, kas see mees võis mäletada teda. Martin samuti muretses tema pärast.

Aliide sai endale astmaatiku paberid ja tööst vabastuse aastaks. 

1980ndad, Lääne-Eesti

XXVIII - Diagnoos. Talvi helistas teatades, et Ukrainas plahvatas tuumareaktor. Ta ütles emale, et nad isaga õue ei läheks ja hangiks joodi endale. Talvi helistas harva, ta oli kolinud Soome oma mehe juurde. Martini ja Talvi vahelised suhted oli väga kehvaks läinud peale Talvi kolimist. Kui Aliide läks apteeki, oli Martin vahepeal kuulnud uudiseid aga ta ei uskunud neid. 

Kõik kiirgusega mehed jäeti maha, soovitati mitte mainida, kui oled Tšernobõlis olnud. 

Martin kukkus ükspäev kokku oma koduõuel, ta oli surnud. Tema viimane jahmunud näoilme oli midagi, mida Aliide ei olnud tema näol varem näinud.

Minu mõtted - 

Mind veidi häiris see 30 aastane vahe, kas siis tõesti midagi erilist ei juhtunud. Samas hakkas mul veidi igav lugedes ainult Aliidest ja Martinist. Mõtlen, kas Hans võis olla elus ka siis kui Zara oli Aliide juures. 

Vaikselt tunnen nagu näen raamatu üldpilti, algus oli küsimusterohke, nüüd raamatu keskel saame küsimustele vastused. Lõpus arvan, et on veel täiendusi nendele küsimustele ja võib ka tulla veel üks üllatav ja šokeeriv sündmus. Siiamaani on olnud kaks suurt šokeerivat sündmust, need on jäänud mu peas kõige valjemini kõlama. Kuid ülejäänud tundub minu jaoks nii pikaks ja põhjalikuks venitatud, et mingeid küsimusi ei jääks lõpuks alles ja mulle isiklikult see ei meeldi. Struktuuri põhjalt on see raamat väga hea, ilusti ehitatud. Muud mul praegu öelda ei ole. Loodan vaid, et raamatut lõpetades hakkab mulle see veidi rohkem meeldima.

Järgmiste peatükkideni! 👋